Minu aus ja toores 30-päevane sotsiaalmeedia detox.

Läksin sotsiaalmeedia detoxile 6. novembril. Inspireerituna Matt D`Avella samasugusest ettevõtmisest. Loobusin Facebook-ist, Instagramist ja Messengeri kasutamisest 30-ks päevaks. Et diil oleks üdini aus, lasin ma oma sõbrannal ära vahetada ka oma konto parooli. Olin kättesaadav telefoni ja e-maili teel. Alljärgnev tekst ja kokkuvõte on täiesti aus, toores ja päris. Ma ei hakanud midagi ilustama ega tagantjärgi muutma.. Selles kirjutises on ülevoolavaid emotsioone, ülestunnistusi ning ausat tagasivaadet iseendale. See oli silmiavav kogemus ning soovitan seda kõigile, kes tahavad leida endaga päriselt kontakti. Päriselt, te ei jää millegist ilma. One day or day One.

Olen olnud tänaseks sotsiaalmeedia detoxil nädal aega. Juba praegu, 7 päeva hiljem, on kõik täiesti teistmoodi. On uskumatu, kuidas 1 ristkülikukujuline värvilise ekraaniga vidin, määrab nii palju meie elust. Meie väärtuse enda, kui ka teiste silmis. Meie väärtuse ühiskonna silmis. Meie väärtuse. Nonsenss.

Esimestel päevadel ma tundsin puudust Messengerist. Sest seal ma paratamatult suhtlesin igapäevaselt oma lähedaste ja sõpradega. Nädal aega hiljem, ma sellest nii suurt puudust ei tunne. Instagramist ja Facebook-ist eemal olek ei ole mulle raske ning see on isegi üllatav. Arvasin, et need mõjutavad rohkem mu elu, aga ilmselgelt saan ma ilma nendeta hakkama. Ja nemad ilma minuta. FOMO-t mul pole tekkinud. Pigem vastupidi, vabaduse tunne on. Ja palju on aega. Ma pole siiani suutnud veel seda täiuslikult planeerima hakata, sest mul on päeval ikka päris palju vabu tunde juures. Ja ma ei kurda. See annab aega kasvõi olla rohkem iseendaga, lugeda kauem raamatut vms. Ja ikka jääb aega üle... Kes oleks osanud arvata, et keegi ütleb, et tal on aega üle?

Emotsionaalsel tasandil on olnud üks madalpunkt, kus ma tundsin sellist tühjust. Aga see oli ilmselt suuresti ka erinevate faktorite kokkulangevus. Üks oli teise katalüsaator. Aga mind on pannud see kõik väga palju mõtlema. IKKA VÄGA PALJU. Just selles aspektis, kuidas me oleme päris elust niivõrd palju võõrdunud ning kuidas meie sotsiaalsed oskused ning teise inimese väärtustamine, tegelikult ka iseenda väärtustamine, on muutunud nii pinnapealseks ja sisutuks. Me ei oska enam elada elu järgi. Me elame mingite normide järgi, mis ei olegi normid, vaid materiaalsusega loodud illusioonid ning „vaadake mu Instagrami, kui täiuslikku elu ma elan“ stiilis elukulg.

Hea näide, keegi võõras Martin kirjutab Instagramis Kaia pildi alla, mille ta searchist leidis, et hot püss. Jumalast okei, Kaia on megaõnnelik, et on saanud kellegi võõra nö lõa otsa. Skoor! Aga kui Martin läheks tänaval Kaia juurde ning ütleks, et: Tere neiu, Sa oled hot püss – vaataks Kaia teda sellise näoga, et Martin on kuradi rõve pervar kõrvalmajast ning ta peaks vist taotlema lähenemiskeelu ning tegema FB-sse seinale avaliku postituse, et linna peal liigub PÄRIS PERVAR!!! Ja kõige imelikum oleks siis, kui Martin kirjutaks Kaiale, et Kaia on talle väga sümpaatne. KES ÜTLEB ET KEEGI ON TALLE SÜMPAATNE?! KUI VANA SA OLED?!

Me ei oska enam üksteisega suhelda. Millest muust üldse siis veel rääkida. Samas ma ei imesta, kui meie tänapäeva naiste iluideaaliks on klann süstitud ja opitud USA produkte, kelle õpetuste järgi peaks elama meigikuhja, süstide, riideuputuse ning ofc rahamere all. Ma lihtsalt loodan, et ükskord see dünastia kokku kukub ning rusude alt uued Audrie Hepburnid ja Marilyn Monroed uuesti nina välja pistavad, kes näitavad sirgeseljaliselt eksinutele teed.
Me elame ajastul, kus edukuse ja väärtuse määrab Sinu majanduslik seis ning see, kui palju Sa erinevate brändidega koostööd teed ning kui palju on Sul jälgijaid- sotsiaalmeedias ofc. Lisaks on üldjuhul nii, et kui Sul pole 25-ks eluaastaks(hiljemalt!) feimi, pappi ja Porschet ning kui Sa pole kuskil „silmapaistvalt edukas“, siis pm võid Sa en sättida luuserite kokkutulekule.. Ja mis veel rohkem seda ühiskonnasurvet kinnitab... Ooo püha Instagram... Skrollid päevast päeva feed-i ja saad ikka ja jälle kinnitust, et Sinu elu oma 1-toalises üürikorteris harju keskmise tööga ning tegelikult veel teadmisega, et Sa ei tea, mis oma eluga peale tahad hakata on rohkem, kui vaid LÄBIKUKKUMINE. Lisaks sellele, ei käi Sa jõuksis, ega oma kõhulihaseid, ei toitu kava järgi, Sinu glamuurseim üritus on sõbrannaga Smilersi konsal käimine ning selle asemel, et iga nädal end Guessi uute moeröögatustega kostitada, käid Sa mööda alesid ning oled õnnelik, kui leiad H&M-ist 2 eurot odavamad trussikud. Ning Sa eladki täiesti mõttetut elu! Mõtled, et miks ma pole selline ja selline ning miks mul pole seda ja teist. Kui absurdne on fakt, et me usume, et kõik, mis toimub sotsiaalmeedias ongi PÄRIS. Ning see elu, mida me elame. See elu, mille me ise loome ning, mille eest me peaksime olema tänulikud, on mõttetu, sest see pole nagu teistel. See pole nagu Instagramis või Facebookis... See on justkui väärtusetu, sest see ei toida ega rahulda meid. Meid toidab ja rahuldab, kellegi teise elu, mis on khmmkhmm sotsiaalmeedias, sest seal justkui „toimub koguaeg midagi“.

Meie ilu, enesehinnangu ja enesearmastuse määrab 1 konto, mille me oleme loonud sotsiaalmeedia platvormile. Meie enesehinngut tõstab või hävitab see, kas keegi meie uut pilti kommenteerib või laigib. Või ka kui keegi seda ei tee. Meie väärtuse eest kõneleb 1 foto, millele me oleme lisanud filtreid, töötlusi. Mitte kedagi ei huvita ning mingil hetkel ei huvita ilmselt ka Sind ennast, et kes sellel pildil on. Kas Sa oled tegelikult ka õnnelik või Sa oled seda selleks pildiks. Keegi ei küsi, et kuidas Sul läheb või kus punktis Sa oma elus oled? Mis värvi Su silmad on ning kas Sa oled pigem hommiku- või õhtuinimene? Kas Sulle meeldib pitsa või pasta? Mis on Su suurim hirm ja elu suurim saavutus? Selle asemel saad foto alla südame ning kommentaari, et küll Sa oled 1 ilus naine... Ja ainus, kes seda ei usu, oled Sina ise, sest 2 tundi hiljem lisab oma kontole pildi, keegi kelle moodi Sa tahad olla ning mõistad, et Sinu pilt pole tema pildi kõrval miskit. Sa oled kole ja väärtusetu, sest tema on saanud 20 minutiga sama palju südameid oma pildile, kui Sina üldse selle pildi alla kokku saad...

***

Sellised mõtted haarasid mind esimesel nädalal ja neid oli ikka väga väga palju. Ilmselgelt on ka see eelnev tekst jäänud tegelikult poolikuks, sest ma mingi hetk ilmselt ei osanud enam seda kõike, mis detox minus üles tõi, hoomata.

Praegu ma kirjutan seda teksti detoxi viimastel päevadel.

Ma ei oska isegi tegelikult täpselt kirja panna seda, mida see kogemus minu jaoks tähendab ja mida see mulle andis, sest kohati ei oskagi ma seda sõnadesse panna. Oluline on hoopis see, et ma TUNNEN seda. Kui esimesel nädalal tabas mind ülevoolav reality check, kui nö sees me tegelikult sotsiaalmeedias oleme, siis teisel nädalal see kadus ning asendus üldse muuga. Sellest sai minu isiklik teekond ja aeg. Ma leidsin end minevikumustritest ning vanade valude otsast, mille ma arvasin olevat lahendanud juba mõnda aega tagasi. Ma leidsin selle väikse Karmeni, kes vajas ammu, et ma võtaksin tema õlgadelt maha koormad, mida ma ei pidanuks juba mõnda aega kandma. Mul oli aega, selgust ning rahu vaadata enda sisse ja ümber, et mõista ja aktsepteerida. Mis peamine – jätta maha lugusid, mis ei ole kunagi minu omad olnudki. Mul oli aega harutada lahti valusõlmed ning mõista neid täielikult ning uues valguses. Või ehk pigem õiges valguses. Ühel õhtul, kui ma olin vestelnud oma emaga, kes julges mulle siis lõpuks öelda, et ta oli minu pärast mingi aeg tagasi väga mures. Ja kui ma küsisin, et miks, siis ta vastas et:" Sa justkui polnud enam Sina ise. Sa olid end unarusse jätnud, Sinus polnud seda sära, mis Sind alati saadab. Sa tahtsid justkui olla nähtamatu. Ja Sa olidki..."

See tagasipeegeldus lõi mul hinge kinni.. 

Ma tundsin, kuidas mu silmadesse tulid pisarad ning selle asemel, et emale öelda, et kõik oli korras – vastasin ma talle ausalt, et jah – ka mina oleksin olnud enda pärast sellel perioodil mures, kui ma poleks eitanud, et seda ei pea olema. Sellel õhtul julgesin ma endale lõpuks tunnistada, et umbes aasta – poolteist tagasi põlesin ma täiesti läbi. Nii isiklikul, kui ka tööalasel tasandil. Tol hetkel ma rääkisin, et ma olen läbipõlemise äärel ning ma arvan, et ehk keegi ei märganudki seda – sest ma vabandasin seda välja stressiga jms. Aga tegelikult olin ma läbipõlenud ning eksinud. Mul oli ilmselgelt seda raske tunnistada, sest ma olen enesega tööd teinud nii kaua, et läbipõlemine tundus täieliku fiaskona. Ja ma ei suutnud seda tol hetkel tunnistada. Tagasivaadates oli aga seeme pandud mulda idanema. Ma ei oska sõnadesse panna, kui tänulik ma olen inimestele, kes mulle sellel hetkel toeks olid. Kes uskusid minusse ja minu „ebaturvalistesse“ valikutesse. Kes uskusid minusse, minuga koos. Ja sellest kõigest on mööda saanud aasta ning ma pole tundnud end kunagi paremini oma elus kui praegu. Ma olen lõpuks iseenda rajal.

Detox kujunes rohkemaks, kui vaid sotsiaalmeediast eemalolemiseks. Detox andis mulle vastused, mida ma olin nii kaua aega otsinud. Minus on midagi muutunud. Ja see muutus on hea. See muutus oli vajalik. Ma olen julgem, ausam ning avatum. Ma tunnen, kuidas mu hing naeratab ja ma pole kunagi oma elus sellist tunnet tundnud. Ma tunnen, kuidas ma muretsen vähem ebaoluliste väärtuste ning faktide pärast ning keskendun sellele, mis on oluline ja püsiv. Ma tunnen, et ma lõpuks ei karda enam uuesti proovida... Ja veel uuesti proovida. Ja veel proovida. Ükskõik milles.

PS! Aitäh kõikidele, kellega sai selle kuu aja jooksul räägitud, kohtutud ja kirjutatud. Armastan teid! 💛

Hetkel tundub sotsiaalmeediasse tagasitulek hirmutav. Vaatame, kuidas asjad kujunevad. Päris ausalt öeldes aga, on tagumine aeg olla vähem nägu telefonis ning rohkem nägu vastu nägu. Aeg on nautida teekonda. Päriselt.

K.